MIS LÄBI AJA LÄIGATAB, on tume talvejää. Kes sellel korra libiseb, see pidama ei jää ja seda tõusta aitab vaid ta enda jõud ja jonn. Jää alt ei paista midagi, kuid midagi sääl on, sest samu salapragusid täis on su hõimu verehääl, ta silmavalgeil läigatab seesama helk, mis kuskil sääl. Jäälagendike kõminat on täis ta luulekeel. Täht süttib taevas üleval, näe süttib ikka veel!
Viivi Luik, “Rängast rõõmust” (1982)
SUVI
MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE Ja haarduvad pilvede külge Ja mis nendest saab seda mina ei näe ja küsida ka ma ei julge Sest sealpool on valgus ja heledad näod hõljumas pilvesid pidi ja siinpool on mardikad tõugud ja teod ja muld minu põskede ligi
Doris Kareva, „Ööpildid“ (1980)
KEVAD
KEVADE LAUL Kaks on kõrget pilvelaeva rännul üle laia taeva, rõõm on nendest päikesel. Kaks on nõlval nõtket kaske, sest et üksi väga raske, oleks olla kevadel. Kaks on kõrget kuuske palus, kaks on õitsvat toome salus, linde kaks on igal puul. Kaks on kivi männi juurel, valgeid laineid merel suurel kahekaupa tõukab tuul. Kas on see siis mingi ime, et me kokku sattusime kahekesi kevadel, et me kahekesi käime, et me hoopis ühte jäime ja et hea on südamel?
Ellen Niit, 1953
On kevad ja kenad neiud on jälle jultunuks läinud nad vaatavad üle õla kui oled neist mööda läinud Sa lõikad vitsaraost vile ja puhud ükskõik mõnda lugu kas kuulab sind keegi või mitte sul polegi sellest lugu Peaasi et naerjad neiud on käinud su hingest läbi nii kevadest kevadesse sa veadki end elust läbi
Hando Runnel „Mõru ning mööduja“, Loomingu Raamatukogu, 1976
TALV
SÕIT Puhub tuul ja vanker vurab, tähed taeval pilguvad, Varjud vajunud on laiaks. Sinised on metsad eel, hämus vastu vilguvad. Järsku vanker kerkib maast lendab õhku nagu laast üle majast, üle metsast. Kirik möödub, tornil kukk. Hobu, mis mul must kui tukk muutub peagi heledaks. Heidan pilgu kiirelt taha. Silm veel nagu seletaks väikest maad, mis jäänud maha. Tõusen, kuni tõusen seni vankri taga jookseb peni. Suur ning särav nagu täht.
Bernard Kangro
HEIDUTUS Mis rõõmustav talvesaund: kuulen tihast laulmas! Tema tunneb nooti, tal teadvus takerdumata. Vattvalgel hommikul algab taas mitmekeelsete inimeste jutukõmin, päevavalguse kulutamine ärevate mõtetega: kuidas pääseda murenevalt jäätükilt, kuhu hüpata põlevast hoonest raketitule all? Ennäe viimast mohikaanlast, kes vaguralt vaatleb esimest lumehelvest esteetilises plaanis, filosoofilisel taustal!
Mats Traat (Looming, nr. 2, veebruar 2018)